High Tatras

Tatratesse matkama minek oli kõige seltskondlikum matkaproov. Neljakesi autoga Tallinnast ja Budapestist veel 2 noort matkahuvilist lisaks. Neljakesi võtsime ette Mala Fatra mäestiku Vrátna piirkonna, et testida sealseid lubavaid mäeharjamatku. Kohapeal selgus, et paar nädalat tagasi oli mudavool kõik tõusuvõimalused ära nullinud ja turismist elatuvatelt kohalikelt oli laviin pikemaks ajaks leiva laualt viinud. Mäeharjad jäid ära, aga uhke Jánošíkove Diery kanjonimatka sai läbi teha. Järgmine katse mäeharjal kõndida oli Chopok (2024m). Seegi oli määratud teisiti lõppema. Raamatus soovitatud poolde mäkke viiv tõstuk enam ei töötanud ja uus oli rajatud mäeharjani. Tipus ootas paksemast paks udu ja kivisel mäeharjal ei näinud sammugi ette. Läbi vihma ja uusi suusaradu planeerivate mehhanismide kõrvalt mäest allatulek ei olnud põnev ja õpetas suusanõlvadest suvel tulevikus kaugemale hoidma. Kaks õnnestunumat matka sai tehtud – Štrbské Pleso’st Veľké Hincovo järveni (2000m ümp) kuuekesi ja Starý Smokovec’ist Téryho chata’ni kahekesi. Kuuekesi matkaplaanid olid suuremad, aga üks noortest oli oma põlveprobleemi alahinnanud ja retk tuli lühemaks kavandada. Tatrates käigu järel oleme matkanud kahekesi… mitte et see eesmärk oleks, aga mida rohkem rahvast, seda keerulisem samme ja aegu klappima saada.