Kreeta

Kreeta, kuhu oktoobrikuus mugavalt veel otselennuga pääseb, on matkamiseks mõnusalt mitmekesine. Seekord sai lääneosa ette võetud ja kortermajututud Agia Marinas. Esimene sõit viis Xyloskalosse (1240m), mis on Samaria kanjoni külastuse alguspaik. Samast parklast viivad matkarajad kõrgemale, ka Lefka Ori mäestiku tippudele. Meid köitis Linoseli allika ja Gingilose mäe suund. Rada oligi ülev ja vaheldusrikas, kaljukatedraalidega ja üksikute eriti võimsate puukuningatega. Natuke oli kivivaringute vahel turnimist ja inglased, kes veerevaid kive kuulsid-nägid, pöörasid ka tagasi. Kõhedam koht oli õnneks lühike.
Järgmine uhkem retk oli kahtlemata Gramvousa poolsaarel. 10 km autosõitu väga kivisel-raputaval kruusateel oli vaja üle elada, et poolsaare tipule lähemale jõuda. Poolsaare turjalt alla (150m kõrgusevahet) randa laskudes näeb värvilist Balose laguuni ja Tigani saart maalilises üle-vaates. Saarele sai kahel viisil, kas kulunud riffidel hüpeldes või põlvekõrgust vett läbides. Rada viis ka Tigani saare platoole (100m), mis osutus sobivaks piknikupaigaks.
Meeldejääv oli Imbrose kanjon. Reisijuhtides soovitatakse jätta auto kanjoni ülemisse otsa ja alla jalutada ning alumises külas mõnes tavernas nn takso tellida oma auto juurde üles tagasijõudmiseks. Kanjon ei ole nii pikk kui Samaria, sestap otsustasime teha edasi-tagasi retke alumisest otsast, ehk Komitadese külast lähtuvalt. Matkapikkuseks sai ca 14 km ja üles-alla ca 500 m (päris ülemise väravani ei kõndinud). Komitadese külas nägime ka taksoteenuse kasutamist – kümmekond saksa matkajat pakiti pick-upi kasti ja sellist lahtises autos serpentiinteed mööda üles sõitmist saime nüüd vältida…
Kui tagantjärele retkedel tehtud fotode arvu vaadata, siis tihedalt Gramvousa kannul oli Elafonisi. Kauguse ja hilisema aastaaja tõttu polnud rahvast palju ja Elafonisi saarel (jälle läbi madala vee minek) saab teha mitmekilomeetrise matka nii vette kui maale jäävaid loodusvorme imetledes. Roosa rand ja ujumine mündikarva vees tuli lisaboonuseks.